Aastapreemia eesmärk on tunnustada paremate ajalooraamatute autoreid, hinnata kord aastas eesti ajalooteaduse hetkeseisu ning tõsta avalikkuse huvi ajaloo ja ajaloolaste töö vastu.
Ajalookirjanduse aastapreemia väljaandmise algatajad 1995. aastal olid Eesti Ajalooarhiiv ja TA Ajaloo Instituut. 2005. aastaks oli preemia väljaandmiseks koondunud juba suurem hulk Eesti mäluasutusi: algatajaile lisaks Riigiarhiiv, Tartu Ülikooli ajaloo osakond, Tallinna Linnaarhiiv, Akadeemiline Ajalooselts, Pärnu Muuseum ja Eesti Ajaloomuuseum.
2011. aasta lõpus liitus väljaandjatega Eesti Kunstiakadeemia kunstikultuuri teaduskond, rahvusarhiivi sisemiste ümberkorralduste peegeldusena osaleb ka ajalookirjanduse aastapreemia väljaandmisel edaspidi rahvusarhiiv ühe osapoolena, mitte ajaloo- ja riigiarhiiv eraldi. Väiksemaid muudatusi lepiti kokku teisigi.
Koostööleping Eesti ajalookirjanduse aastapreemia väljaandmiseks (2011) (pdf)
Aastapreemia kandidaadiks võib esitada kõiki kalendriaasta jooksul ilmunud eestikeelseid ajalooalaseid originaalkäsitlusi. Aastapreemia määratakse ühele kandideerinud teosele. Raamatute hindamisel on kriteeriumiks käsitluse teaduslik tase ning uudsus. Lisaks arvestatakse raamatu tehnilist teostust kujunduse, trükkimise ja köitmise osas.
Aastapreemia määratakse ekspertkomisjoni poolt.
Ekspertkomisjoni kuuluvad 2–3 ajaloodoktorit, eelmise aastapreemia laureaat ja korraldaja esindaja. Komisjoni töös ei saa osaleda inimene, kelle kirjutatud või otsesel osalusel koostatud raamat on esitatud kandideerima preemiale.
Eesti ajalookirjanduse aastapreemia statuut (2011) (pdf)