Hindamise põhimõtted

Rahvusarhiiv tugineb arhiivimoodustajate ja arhivaalide väljavalimisel hindamispoliitikale ja -strateegiale. Selle järgi kuulub arhiiviväärtusega teabe hulka:

• Avalike ja erainstitutsioonide, üksikisikute ja gruppide õiguslikku staatust, õigusi ja kohustusi väljendav dokumenteeritud teave, mis on oluline Eesti rahvusriigi ja Eesti ühiskonna jätkuva toimimise seisukohalt;
• Üleriikliku ja omavalitsuspoliitika kujunemist ning haldusprotsessi kajastav teave;
• Teave, mis kajastab välissuhteid ja riigikaitse juhtimist;
• Teave, mis kajastab riikliku poliitika väljakujunemist, otsuseid ja tegevust peamistes sotsiaalsetes, majanduslikes ja keskkonna-alastes valdkondades;
• Kohalikku eripära, eriti kultuurinähtusi väljendav teave;
• Teave riikliku poliitika mõjust üksikisikutele, inimkooslustele, ning ühiskondlikule -ja looduskeskkonnale;
• Dokumenteeritud teave, mis oluliselt täiendab teadmisi ja arusaamist Eesti ühiskonna – inimeste ja inimkoosluste kohta, s.h ka eraisikute valduses olevad arhivaalid.

Hindamine ehk dokumentide arhiiviväärtuse väljaselgitamine on rahvusarhiivi keskne ülesanne. Arhiiviväärtusega dokumente ehk arhivaale ei hävitata – need jõuavad rahvusarhiivi ja moodustavad allikmaterjali uurija jaoks.

Hinnatavate dokumentide suure mahu korral ning vormilt ja sisult üheliigiliste või ühetaoliste dokumentide korral püüavad meie arhivaarid välja selgitada statistiliselt esindusliku valimi. Selleks kasutatakse vastavat juhendit.